printimiseks 

Ööpäevased käigud

Õhutemperatuuri ööpäevane käik

Õhu soojusrezhiimi iseloomustab temperatuur. Tingituna Maa pöörlemisest ümber oma telje ja tiirlemisest ümber Päikese, muutub temperatuur perioodiliselt ööpäeva ja aasta jooksul, mida nimetatakse vastavalt temperatuuri ööpäevaseks ja aastaseks käiguks. Aluspind soojeneb või jahtub kiirguse mõjul. Aluspinnalt levib soojus mitmesuguste soojusvahetusprotsesside kaudu õhku. Pikema aja jooksul samas kohas pidevalt õhutemperatuuri mõõtes selgub, et vaevalt leidub kaht päeva, millal temperatuuri käik oleks täpselt ühesugune; mitmesugustest põhjustest tulenevalt leidub ikka suuremaid ja väiksemaid erinevusi. Vaatamata nendele on temperatuuri ööpäevases ja aastases käigus siiski teatavaid üldisi jooni.

Õhutemperatuuri maksimum saabub kell 14-15 kohaliku päikeseaja järgi, mil maapinna temperatuuri maksimum on jõudnud levida 2 m kõrgusele, miinimum aga mõni aeg pärast päiksestõusu, mil maa efektiivne kiirgus ja insolatsioon on saavutanud tasakaalu; varem ületab efektiivne kiirgus insolatsiooni, hiljem aga on olukord vastupidine.

Relatiivse niiskuse ööpäevane käik

Relatiivse niiksue puhul on olulise tähtsusega õhutemperatuur. Temperatuuri tõustes nii õhus olev niiskus (veeauru rõhk) kui ka küllastav niiskus suurenevad. Kuid tavaliselt muutub küllastav niiskus rohkem, mistõttu temperatuuri tõus tingib relatiivse niiskuse langust.

Seega on relatiivse niiskuse ööpäevane käik vastupidine õhutemperatuuri ööpäevasele käigule: maksimum on öösel või hommikul, miinimum aga pärastlõunal (kl 15 paiku). Et temperatuuri ööpäevase käigu amplituud on talvel väiksem kui suvel, siis on seda ka relatiivse niiskuse öopäevane kõikumine. Samuti on ööpäevane kõikumine pilves ilmaga väiksem kui selge ilmaga.

Ka relatiivse niiskuse aastane kõikumine on vastupidine temperatuuri kõikumisele. Maksimum esineb külmal aastaajal (näit Tartus novembris-detsembris 90%), miinimum suvel või kevadel (näiteks Tartus juunis 70%).


Koostanud: Piia Post