printimiseks 

Valgustustihedus

Valgustustihedus e. valgustatus luksides (lx) näitab pinnaühikule (m2) langevat valgusvoogu luumenites (lm). Looduses valgustab aluspinda Päike nii otseselt kui taeva hajusvalguse näol. Päikeselt üldse saabuvast kiirgusest moodustab valgus vaid ühe osa - silmale nähtava kiirguse, lainepikkustega vahemikus 380-780 nm. Et kogu päikesekiirgusest mõõtmiseks välja eraldada just see vahemik, tuleb kasutada silma tundlikkuse kõverat imiteerivat valgusfiltrit.

Valgustustiheduse orienteeruvaid väärtusi:

suvisel päikesepaistelisel päeval keskpäeval  100000 lx
talvisel päikesepaistelisel päeval  10 000 lx
minimaalne valgus lugemiseks  10 lx
kuuvalgel õues  0,2 lx

Kirjandust

  • E. Altpere "Valgustustehnika käsiraamat". Tln. 1981.
  • Handbook of Applied Photometry. Ed. by C. DeCusatis, Springer 1998.

Püranomeetriga mõõdetakse poolsfäärist horisontaalsele pinnale saabuvat summaarse (otse + hajusa) kiirguse võimsust lainepikkuste vahemikus 300-5000 nm. Juhul kui otse Päikeselt tulevaid kiiri varjutada, saab määrata hajusa kiirguse osa summaarses kiirguses. Püranomeetri kiirgustajuriks on termoelementide patarei. Summaarse kiirguse päevasummad (energia) Tartus on suvel 12-28 MJ/m2, talvel enamasti alla 4 MJ/m2. Suvel on otsese kiirguse osa suurem, talvel väiksem, kogu aasta keskmisena on nad aga enam-vähem võrdsed.

Kirjandust:

  • Tartu kliima ja selle muutumine viimastel kümnenditel. Koostanud R. Kivi. Tartu 1990.

Koostanud: Uno Veismann