Valgustustihedus

Valgustustihedus e. valgustatus luksides (lx) näitab pinnaühikule (m²) langevat valgusvoogu luumenites (lm). Looduses valgustab aluspinda Päike nii otseselt kui taeva hajusvalguse näol. Päikeselt üldse saabuvast kiirgusest moodustab valgus vaid ühe osa - silmale nähtava kiirguse, lainepikkustega vahemikus 380-780 nm. Et kogu päikesekiirgusest mõõtmiseks välja eraldada just see vahemik, tuleb kasutada silma tundlikkuse kõverat imiteerivat valgusfiltrit.

Valgustustiheduse orienteeruvaid väärtusi:

Kirjandust

• E. Altpere "Valgustustehnika käsiraamat". Tln. 1981.
• Handbook of Applied Photometry. Ed. by C. DeCusatis, Springer 1998.

Püranomeetriga mõõdetakse poolsfäärist horisontaalsele pinnale saabuvat summaarse (otse + hajusa) kiirguse võimsust lainepikkuste vahemikus 300-5000 nm. Juhul kui otse Päikeselt tulevaid kiiri varjutada, saab määrata hajusa kiirguse osa summaarses kiirguses. Püranomeetri kiirgustajuriks on termoelementide patarei. Summaarse kiirguse päevasummad (energia) Tartus on suvel 12-28 MJ/m², talvel enamasti alla 4 MJ/m². Suvel on otsese kiirguse osa suurem, talvel väiksem, kogu aasta keskmisena on nad aga enam-vähem võrdsed.

Kirjandust:

• Tartu kliima ja selle muutumine viimastel kümnenditel. Koostanud R. Kivi. Tartu 1990.