Atmosfäär kui aerosool

Eduard Tamm

Osakestest puhast õhku pole olemas; isegi parimatest peenpuhastusfiltritest väljuvas õhus on aerosooliosakesi, kuigi nende kontsentratsioon on väga madal. Siit ja aerosooli definitsioonist järeldub, et nii atmosfäär tervikuna kui ka selle suvaline mõtteliselt või mingite seintega piiratud osa on aerosool.

Atmosfääris leidub väga erineva suurusega aerosooliosakesi. Õhu lisandgaaside kondenseerumisel (nukleatsioonil) vahetult tekkinud osakeste läbimõõt on mõne nanomeetri suurusjärgus, liivatormides on hõljuvas olekus mõne mm läbimõõduga liivaterad. Seega katavad aerosooliosakeste lineaarmõõtmed kuue kümnendsuurusjärgu laiuse vahemiku pikkuse skaalal. Osakeste arv ja mass ei ole sellel skaalalõigul mitte ühtlaselt jaotunud. Jaotuse iseloom sõltub osakeste tekkeviisist, ilmastikutingimustest ja muudest teguritest vaadeldavas ruumalas (maakohas). Üldiselt on väikeste osakeste arv ruumalaühikus (arvkontsentratsioon) palju suurem kui suurte oma, enamuse massist annavad aga suured osakesed.

Üksikuid aerosooliosakesi palja silmaga ei näe (kui need ei ole just eelpoolviidatud liivaterad). Osakeste küllalt suure arvkontsentratsiooniga ruumiosa (aerosoolipilv) on aga nähtav tänu paljude osakeste poolt summaarselt hajutatud valgusele. Inimsilma jaoks suudavad ka osakeste pilve korral nähtavat valgust küllaldaselt hajutada vaid osakesed läbimõõduga üle 100 nm. Järgnevatel fotodel võib näha mõningaid aerosooliosakeste kogumite (pilved, udu) poolt põhjustatud optilisi nähtusi atmosfääris.

Koidu ajal näeme sageli aerosooliosakeste, sealhulgas ka väga peente pilvetilkade poolt hajutatud punast valgust. Hannes Tammeti foto.

 

Hommikune udu halvendab oluliselt nähtavust. Hannes Tammeti foto.

 

Sama vaade pärast udu hajumist. Hannes Tammeti foto.

 

Udu hajumise animatsioon.

Läbi tiheda udu võib Päikest palja silmagagi vaadata. Uduosakesed hajutavad ja neelavad suure osa valguskiirgusest. Hilja Iheri foto.