Kus kohalt saabub Eestisse puhas 

ja kus kohalt sumedam (hägune) õhk?

Marika Uustare, Hanno Ohvril

Keskkonnafüüsika eriala praegune magistrant Marika Uustare analüüsis oma 2005. aastal kaitstud bakalaureusetöös Eestisse saabuvate õhumasside trajektoore 2002. a. suvel. Mäletatavasti oli tegemist väga kuiva, põuase suvega. Augustis algasid nii Eestis kui Peipsi tagustel Venemaa aladel sagedased metsa- ja soopõlengud. Tartus oli päevi, mil läbi hägusa õhu sai paljasilmi Päikest vaadelda.

Uuringus lähtuti Tõraveres tööd alustanud NASA automaatse AERONET-süsteemi fotomeetri mõõtmistest 2002. aasta juunis, juulis, augustis ja septembris. Fotomeeter mõõtis Päikese kiirguse intensiivsust, selgemale atmosfäärile vastab suurem intensiivsus, suurim oleks see atmosfääri puudumisel. Valiti välja 2002. a. suve kaheksa kõige selgemat ja kaheksa kõige sumedamat päeva. Iga päeva jaoks koostati Tõraveresse saabuva õhu nn retrotrajektoorid erinevate õhukõrguste jaoks.

Selgus, et väga selgetel, puhta õhuga päevadel lähtus Eestisse saabuv õhk Atlandi ookeanilt, ületas Skandinaavia ja seejärel Läänemere.

Väga sumedatel, hägusa õhuga päevadel saabus õhk Eestisse seitsmel juhul edela, lõuna ja kagu suunast, ühel juhul kirdest. Satelliidifotode järgi sai kõigil juhtudel näidata õhumasside teele jäävat mingit olulist saasteallikat – harilikult olid selleks metsatulekahjud, aga ka Sahara tolm. Lähimate saasteallikate juurest jõudis õhk Eestisse mõne tunniga, kaugemate juurest kuni seitsme päevaga.

Kokkuvõtteks – Eesti kohal oleva õhu puhtus on suuresti määratud selle õhu päritoluga. Lääne ja põhja poolt saabub meile suviti puhas, mujalt saastunud õhk.