Mis on klasterioonid

Aare Luts

Õhk koosneb mitmesuguse suurusega ja koostisega osakestest. Osakesteks võib nimetada nii väikesi gaasimolekule kui ka nähtavat tolmu. Teatav osa neist on elektriliselt laetud, ülejäänud osakesed mitte. Rääkides ioonidest, saab piirduda laetud osaga. Ülejäänus on piirid ähmasemad. Nimelt, tihtipeale nimetatakse kõike mis meie ümber hõljub, aerosooliks. Kui nii, tuleks ka kõiki ioone nimetada aerosooliks, ja ioonide arengu arutelus saaks rääkida ainult teatavate eriomadustega aerosooli arengust. Teiselt poolt võiks laengu olemasolu võtta põhjuseks et nimetada laenguga kompleksi alati iooniks. Sel juhul tuleks aerosooli all mõista ainult seda osa mis ei ole laetud. Nii tavaliselt ei tehta. Tavaliselt nimetatakse klasterioonideks laetud fraktsiooni iseloomuliku mõõtmega kuni umbes nanomeeter, suuremaid osakesi nimetatakse sel juhul aerosooliosaketeks. Kui vaadelda osakeste muundumist juhtivaid protsesse, oleks võibolla mõistlikum võtta aluseks hoopis määravate protsesside iseloom. Sel juhul tuleks piiritleda klasterioone selle alusel et nende arengut saab põhiosas kirjeldada ioonmolekulaar-tüüpi keemiliste reaktsioonidega, õhu muude koostisosade arengut aga mitte.

Joonisel on näha mõnede õhus toimuvate protsesside põhijooned. Mitmesugused õhus mõjuvad ioniseerivad mõjurid (nt õhu radioaktiivsus, õhus toimuvad elektrilahendused) tekitavad nn algiione, tavalistes tingimustes põhiliselt O2- ja N2+. Algioonid hakkavad kiiresti muunduma, mõne sekundi vältava muundumisahela järel jõuavad ioonid olekusse kus neid võib nimetada nii suurteks klasterioonideks kui ka väikesteks aerosooliosakesteks. Klasterioonide areng käsitlebki põhiliselt seda mõne sekundi pikkust ajavahemikku. Ioonide edasist arengut kirjeldatakse tavaliselt veidi teistlaadi meetoditega ja nimetatakse aerosooli tekke ja kasvu uurimiseks.

Klasterioonide arengu eksperimendid | Klasterioonide arengu modelleerimine